Minu vaheaja kultuuri sündmused

Vaheajal ma ei kasutanud oma aega küll ratsionaalselt, aga ma suutsin oma pilgu visata ühe dokumentaalfilmi peale, mille nimi on "Facts About 9/11".
See dokumentaalfilm rääkis erinevate kultuuride erimeelsustest ja faktidest, mis põhjustasid W.T.C. (World Trade Centre)kokku kukkumise.
Esimesena arvati, kuna tol päeval polnud majas mitte ühtki juuti, et juudid planeerisid selle maja hävimise.
Siis, kui Azerbaidžaani rühmitus võttis selle omaks, muudeti oma arvamust.
Siiski tekkisid riikide vahelised arusaamatused, ja isegi sõjaoht.
See intsident oleks peaaegult, et sisse juhatanud kolmanda maailmasõja.
Lõppkokkuvõttes, oleksid selle tagajärjel kannatanud ja hukkunud paljud.

Ma ei oska öelda, kuivõrd niivõrd see kultuurne oli, aga kahjuks pole mul midagi kultuursemat teile pakkuda. Aga aitäh, loodan, et mõistate.

Minu vaheaja kultuurielamused

Kuna viibisin enamuse vaheajast välismaal, puutusin kokku mitmesuguste erinevate kultuuridega mitmes väga erinevas vormis. Bussis sõites vaatasime palju filme, mis olid žanridelt väga erinevad, aga samas ka väga vahvad. Samuti sai bussis ka raamatut loetud, kuid mitte nii palju kui oleksin tahtnud. Ungaris olles sa külastatud muuseumit, mille eesmärgiks oli tutvustada ungarlaste elu läbi sajandite. Hästi huvitav kogemus oli. Poola ja Ungari hooned olid väga uhked ja ilusad (vähemalt need kohad, mida meie külastasime), kuid samas võis märgata ka sarnasusi Eesti arhitektuuriga.
Kodus (ja ka veidi bussis sõites) joonistasin veidike, aga kõige rohkem eelistan vaadata teiste kunsti interneti leheküljelt deviantart.com. Ka endal on seal kasutaja, ning postitasin oma pilte, sest fotograafia on mulle üks südamelähedane asi. Seal aaga jälgin siis ka oma sõprade kui ka niisama tuttavate ja võõraste "kunsti", mis on väga vahva, sest kunstil on nii palju erinevaid liike, kuidas end väljendada.

Minu kultuuririkas vaheaeg

Vaheaeg oli küll pikk, kuid jõudsin nii vähe teha. Kuid käisin vaatamas multikat ''Horton''. Mulle meeldis väga see multikas, see oli supper hea. Tegelased olid väga naljakad. Kuid ega vaheaeg ei möödunud ilma joonistamiseta, interneti & telekata. See vaheaeg oli küll juba liiga lühike, vähemalt minu jaoks, sellepärast ongi nii vähe tegevusi. Kuid eks suvel jõuab ! (:

Minu vaheaja (kultuuri)elamus

Tuleb tunnistada, et ehk ei olnud mu vaheajakultuurielamused niivõrd „kultuursed” kui võiks soovida – muuseumites ei jõudnud käia, teatergi jäi külastamata. Selle asemel sai kodus küll aga nii mõnigi film ära vaadatud. Täpsemalt kõneleks siis ühest indie-filmikunsti hiljutisest väljaandest, romantilisest komöödiast-draamast nimega „Juno”.

Režissööri. Jason Reitmani teame vast kõige paremini aastatagusest filmist „Thank You for Smoking”. Tundub, et mehe anne on üha arenemas, sest „Thank You for Smoking”-u lihtne struktuur ja lihtsameelne huumor on jõudnud siin märksa siiramasse ning andekamasse vormi.

Teistest osatäitjatest rääkides - Ellen Page tõestas meile juba 2005. aastal oma näitlemisoskust ja võimet pugeda vaatajale naha alla (tol ajal küll ehk veidi negatiivsemas mõttes kui filmis „Juno”). Ka siin on ta üsnagi samasugune 16-aastane, ainult, et mitte niivõrd kättemaksuhimuline vaid pigem säärane armas ning armastusväärne, kelle suurimad rõõmud on muusika, b-filmid ning sõbrad.

Loomulikult, tegemist on justkui üpris traditsionaalse selle žanri esindajaga – noor neiu armub, jääb rasedaks ning peab siis tagajärgedega hakkama saama (olgu, armumisosa on ehk selles filmis veidi vähem esindatud). Lihtne, ent samas armas lugu, mis vaatab elu veidi läbi roosade klaaside ning näitab kõike justkui veidike hõlpsamalt, kui see päriselus on. Aga vahel ju täpselt seda ongi vaja, et suuta sundida ennastki selles hallis elus paar sammu edasi tegema.

Kultuuririkas vaheaeg

Vaheaeg oli suhteliselt pikk, nii, et aega oli kultuurialaste tegevustega tegelemiseks palju.
Kõige meeldejäävam sündmus oli 30. märtsil. Käisin venna ning tema elukaaslasega võrus, Kuldse Trio kontserdil. Midagi uut ja erilist polnud. Esitati vanu ja tuntud laule, kuid see selle eest häid.
Palju sai aega veedetud ka laua taga istudes, pliiats ja paber käes. Nimelt meeldib mulle väga joonistada ning püüan seda teha igal võimalusel. Kõige meelsamini joonistan ma hobuseid ja autosid. Mõne paneb see küll naerma, et miks tütarlaps autosid joonitab, kuid minu jaoks on nende joonistamine lihtne.
Sai ka käidud kinos, kus oli ülimalt naljakas film nimega Pulmasõltlane. Sellega jäin ma väga rahule.
Laupäeval, 29. märts tähistasin ma enda sünnipäeva, kus sai kõvasti lauldud ja muusikat kuulatud. Nagu aru sain, jäid kõik rahule.
Arvan, et tegelesin vaheajal piisavalt kultuurialaste asjadega, kuid eks alati võiks rohkem!






Karmen

Vaheaja kultuurielamused

Vaheajal lugesin mõningaid raamatuid nt. “Kõrboja peremees”, mis oli üks kohustuslik kirjandus. Mind hämmastab küll selle peategelase (Villu) arutu teguviis, samas on see tema iseloomust arvatav. Meeldis teose ülesehitus ning see võrratu sõnadekasutus. Siiski selline teos pole mulle just meelt mööda, huvitavamad on minu jaoks rohkem ajaloost või dokumentaalselt käsitletud raamatud.
Huvist olin laenutanud ning lugenud “Imesid juhtub harva” Barbi-Katrin Lõhmuse raamatu. See oli küll lühidavõitu, kuid sisu oli meeldiv ning elukogemusliku õpetlikkusega. Seal on juttu ühest tüdrukust, kel isa on üks rikas ning tuntud firmajuht. Sisu rõhub just perekonnavahelistele suhetele, kus tütar põgeneb kodunt (õigemini hotellist) . See ajab isa mõtlema nende senise isa-tütre suhte peale, kus ta oli tihtipeale hõivatud ning ei leidnud aega tütrega aega koos veeta.
Samuti lõpetasin “Rembrandti” lugemise, milles oli teemaks üles võetud selle kunstniku elulugu. See on maailmakuulsa kirjaniku D.M. Fieldi kunstnike elulugudest pajatavas sarjas. Seal oli ka põhjalikult kirjutatud kuidas ära tunda Rembrandti maale ning oli toodud ka tema maale.
Peale lugemise olen vahel ka joonistanud. Ajaviiteks ning igavuse peletamiseks harjutanud veel vesivärvidega ja õlipastellidega.
Veel uudistasin filmimaailmas, kus käisin kinos vaatamas “Pulmasõltlast”, mis on romantiline komöödia. Eelkõige meeldisid mulle selle filmi sisu ning kohati naljakad ja lõbusad sündmused. Minu arvates on see sobilik ka teistele, kellele just meeldivad õnneliku lõpuga lood.
Lõpetuseks käisin vaheajal veel trennis, nimelt tennist mängimas. Ma arvan, et sain nii mõndagi uut õppida just kultuuri vallas.

Vaheaja kultuurielamused

Mina ei teinudki vaheajal eriti midagi.
Aga käisin kinos ''Horton''-it vaatamas. See oli väga tore, ning mulle meeldis selle graafika ja joonistused olid ka väga toredad. Lugu isenesest oli samuti tore ja lõbus, kuigi et mingi känguru valitseb tervet junglit ja on väga ülbelt suhtuv kõige vastu millese ta ei usu, oli natuke jube.Tegelased olid samuti humoorikad. See lugu oli tõesti naljakalt ja lõbusalt tehtud. Minu arust sobib see kogu perele.
Samuti tegelesin vaheajal joonistamisega. Joonistusi võite vaadata www.wingedpony.deviantart.com Samuti on mul sinna lisatud fotosi põhiliselt hobustest ja ükspäev, kui mul hakkas Tuuliga igav, siis tegime mingeid jubedaid mimmu-pilte. Samuti seal leheküljel saab vaadata teiste inimeste loodud kunstiteoseid, ning seda võib ka lugeda kultuurielamuseks.

Arvamus raamatust ,,Mina olin siin''

Ma lugesin raamatut ,,Ma olin siin'', mille autor on Sass Henno.

Mulle eriti see raamat ei istunud, kuna oli vägivaldne ja jutt käis ümber alkoholi, narkootikumide jne. Ei sobinud mulle tõesti, kuna ei salli selliseid raamaruid eriti.
Samuti oli kasutatud rohkesti roppe sõnu, mis mulle samuti ei meeldinud, aga mis on tänapäeva elu üks harjumuspärane asi. Mulle jäid need sõnad isegi külge.
Samuti häiris mind, et kogu raamat oli suure jutuna kirjutatud, mitte peatükkidena. Kui järg ära kadus ja seal teksti kõrval olevaid aegu ei vaadanud oli raske pooleli jäänud kohta raske üles leida. Muidugi need kellaajad mulle meeldisid, kuna oli mõnus vaadata, kui kaua ta oma seletuskirja kirjutanud oli.
Tegelaste valik oli hea. See oli mitmekesine ja huvitav. Kuigi enamus tegelasi oli kurva minevikuga ja jäi mulje, et nad leiavad aina rohkem kurbust oma elust. Oli väga huvitava iseloomuga tegelasi. Kõik olid suhteliselt iseseisvad ja said üllatavalt hästi täbarates olukordades hakkama.

Arvamus on ikkagi see, mulle lihtsalt ei meeldi sellise teemaga raamatud. Kuigi see oli hästi kirjutatud.

Vaheaja kultuurielamused

Oma vaheajal avastasin ma Kanepi valda, lugesin palju, ja sukeldusin pea ees filmimaailma. Kanepi vald omas mahlas on ülimalt mitmekülgne. Hea seltskonnaga on ta veel parem.
Lugesin (loe: loen siiamaani) markii de Sade'i "Justine", see raamat on mul lõpetamisel. See raamat on minu meelest väga ühekülgne, pidevalt vahelduvad meelelised ihad, millele järgneb pikk filosoofiline ja sügavmõtteline jutt. Ka on mul pooleli teine raamat, August Gailiti "Toomas Nipernaadi". Erakordselt huvitav raamat, mind paelub eriti peategelase hämmastav valetamise ja igast olukorrast väljatulemise oskus. Intrigeerivad ametid, võrratud looduskirjeldused, peategelane, kes on kelmikas, mind võitis see raamat igatahes esimesest peatükist peale. Ainuke koht, mis oli igav, oli sookuivataja ameti peatükk, mis siis, et sookuivataja töö on kindlasti meeletu ja ekstreemne. Vähemalt nii nagu raamatus kirjeldatud.
Filmimaailmas tõmbasid mind, nagu tüdrukule kombeks, romantilised komöödiad. Väike valik filmidest, mida ma pidevalt vürtsitasin oma kommentaaridega. "The Holiday", mis ilmselgelt on saanud minu sõpruskonna lemmikfilmiks, kuid mis mulle ei avaldanud sellist mõju, kohati imal. "50 esimest kohtingut" oli originaalne, armas, just selline magus-kurb romantika, mida on vaja vihmasel päeval. "Failure to launch", mille eestikeelset nime ma ei tea, muide subtiitreid polnud ühelgi filmil mida ma vaatasin, see jällegi arendas ka minu inglise keele oskust, veidi, film ise oli liiga lühike või kiire, et uurida tegelaste motiive ja minevikku, lõpp on ikkagi õnnelik. "Norbit" jällegi on omaette klass, see on maitselage, kuid tõmbab naeru näole ja iga inimene on ju naeratades ilusam. Veidi hirmu pole ka halb, seega tõmbasime oma närvid pingule ja vaatasime kordamööda judisedes "30 päeva ööd". Stoori iseenesest oli hea, ainulaadne, kuid värisema panid grotesksed stseenid vampiiridest. Need vampiirid polnud elegantsed, ilusad ja "härra-ma-ei-kukuta-tilkagi-verd", nagu oleme harjunud nägema. Mõnel ööl kummitavad mind siiamaani need süsimustad silmad, mis on tumedamad ja sügavamad kui universumi tagakülg.
Loomulikult ei saa ei üle ega ümber sõpradest, kes kindlasti arendavad suhtlust ja kõike muud. Iga päev õpib midagi uut. Minagi õppisin nii mõndagi sellel vaheajal, kas siis midagi kultuurialast
või midagi mis võib muuta kõike.