Tuleb tunnistada, et ehk ei olnud mu vaheajakultuurielamused niivõrd „kultuursed” kui võiks soovida – muuseumites ei jõudnud käia, teatergi jäi külastamata. Selle asemel sai kodus küll aga nii mõnigi film ära vaadatud. Täpsemalt kõneleks siis ühest indie-filmikunsti hiljutisest väljaandest, romantilisest komöödiast-draamast nimega „Juno”.
Režissööri. Jason Reitmani teame vast kõige paremini aastatagusest filmist „Thank You for Smoking”. Tundub, et mehe anne on üha arenemas, sest „Thank You for Smoking”-u lihtne struktuur ja lihtsameelne huumor on jõudnud siin märksa siiramasse ning andekamasse vormi.
Teistest osatäitjatest rääkides - Ellen Page tõestas meile juba 2005. aastal oma näitlemisoskust ja võimet pugeda vaatajale naha alla (tol ajal küll ehk veidi negatiivsemas mõttes kui filmis „Juno”). Ka siin on ta üsnagi samasugune 16-aastane, ainult, et mitte niivõrd kättemaksuhimuline vaid pigem säärane armas ning armastusväärne, kelle suurimad rõõmud on muusika, b-filmid ning sõbrad.
Loomulikult, tegemist on justkui üpris traditsionaalse selle žanri esindajaga – noor neiu armub, jääb rasedaks ning peab siis tagajärgedega hakkama saama (olgu, armumisosa on ehk selles filmis veidi vähem esindatud). Lihtne, ent samas armas lugu, mis vaatab elu veidi läbi roosade klaaside ning näitab kõike justkui veidike hõlpsamalt, kui see päriselus on. Aga vahel ju täpselt seda ongi vaja, et suuta sundida ennastki selles hallis elus paar sammu edasi tegema.
2 kommentaari:
õmm.. enam ilukirjanduslikumalt kirjutada ei saanud ?
Oleks saanud, aga antud ülesanne vist ei nõudnud seda ju.
Postita kommentaar