reede, 26. september 2008

Hanejaht

Tere!
Seoses raamatu lugemisega on mul tekkinud päris mitmeid küsimusi, millele ma tahaks vastust või siis kasvõi mingitki seletust. Mind huvitab, miks sa olid oma isaga nii karm ja ei olnud talle toeks? Tal on viimased neli aastat olnud kohutavalt rasked. Ilmselt seetõttu ongi ta olnud nii kalk ja külm ning elu põhimõte peab oluliseks raha ja arvab, et kõik inimesed tahavad teda haneks tõmmata. Miks polnud sa mõsitev ja talle toeks?
Veel huvitab mind, miks sul oli selline elu põletav eluviis veel enne, kui hakkasid narkootikume tarvitama, miks sa ei mõelnud üldse oma tulevikule? See et sind su tulevik ei huvitanud on raamatus läbiv teema ja sellest on äärmiselt kahju. Üks asi, mis mind hämmastas oli see, et sa ärritusid Piia peale, kes oli hea tüdruk. See, kui keegi teine tahab su rahakoti peal liugu lasta, ei tähenda seda, et kõik sellised on. Sellest tuleb ise aru saada ja vastavalt käituda. Hiljem, kui sa talle kõik need kampsunid ostsid näitas välja härrasmehelikkust ja seda et hoolid temast. Minu arvates oli see väga armas. Ainus asi, mis mind selle juures häiris, oli see, et sa olid täiesti purjus. Kust küll selline rumalus võis pähe tulla?
See raamat oli nii masendav ja täis nii palju valesi otsuseid, kui vähegi võimalik. Sul oli vapustav võime ükskõik mis asjale vabandus ja normaalne seletus leida. Varsti oli asi juba nii hule, et olid veendunud, et isa tapmine aasta jao narko dooside eest on täesti normaalne, sest leidsid, et isa tahab ikka pojale head ning ei taha et ta valudes piinleks. Sa olid juba valmis kõike tegema, et järgmist doosi saada, sa isegi varastasid.
Hea oli teada, et lõpuks, kui sind saadeti vanaisa juurde oma katkise jalaga narkootikumidest võõrduma. See oli sinu elus vist tähtsaim osa, sest selle tagajärjel sa avastasid tõelised väärtused ja suutsid oma isaga peaaegu ära leppida. Sa avastasid enda, kui panid selle loo kirja. Ma usun, et edaspidi sa enam narkootikumide lõksu ei lange.

1 kommentaar:

helja ütles ...

Huvitav ja põhjalik!